lõualuu trauma mikro-X-plaat

Suu- ja näo-lõualuu vigastused tekivad tavaliselt tööõnnetuste, spordivigastuste, liiklusõnnetuste ja elus ettejuhtuvate õnnetuste tagajärjel. Näo-lõualuu vereringe on rikkalik, ühendatud aju ja kaelaga ning see on hingamisteede ja seedetrakti algus. Seal on rohkem näo-lõualuu luid ja ninakõrvalkoopaid. Näo-lõualuu luu külge on kinnitatud hambad ja keel asub suus. Näol on näolihased ja näonärvid; temporomandibulaarliiges ja süljenäärmed; need täidavad väljendus-, kõne-, närimis-, neelamis- ja hingamisfunktsioone.

Lõualuu murru fikseerimine pärast repositsiooni on oluline ravietapp. Tavaliselt kasutatavate fikseerimismeetodite hulka kuuluvad ühe lõualuu kaare lahase fikseerimine, lõualuudevaheline fikseerimine, lõualuudevaheline ligeerimisfikseerimine, miniplaadi või mikroplaadi fikseerimine, kraniaalne ja lõualuu fikseerimine ning muud meetodid hõlmavad perimaxillaarset fikseerimist ja kompressioonplaadi fikseerimist.

1. Ühe lõualuu hambakaare lahase fikseerimismeetod: kasutatakse 2 mm läbimõõduga alumiiniumtraati või valmistoodet konksuga hambakaare lahasega vastavalt hambakaare kujule ja seejärel kasutatakse peent metallligeerimistraati läbi hambavahe, lahas ligeeritakse osaliselt või täielikult hammastele murrujoone mõlemal küljel, et fikseerida murruosa. See meetod sobib luumurdude korral, millel puudub ilmne nihe, näiteks ülalõualuu lineaarne keskjoone murd ja lokaliseeritud alveolaarmurd.

2. Lõualuudevaheline fikseerimine: levinud meetod on konksuga hambakaare lahase asetamine ülemistele ja alumistele hammastele ning seejärel väikese kummipaela kasutamine lõikudevaheliseks fikseerimiseks, nii et lõualuu jääb normaalsesse oklusaalsesse asendisse. See meetod on usaldusväärne ja sobib mitmesuguste alalõualuu murdude korral. Selle eeliseks on see, et lõualuu paraneb heas asendis ja soodustab funktsiooni taastumist. Puuduseks on see, et haavatud ei saa suud söömiseks avada ja suuhügieeni on samuti raske säilitada. See peaks tugevdama õendust.

3. Luudevaheline ligeerimine ja fikseerimine: kirurgilise avatud repositsiooni korral saab murru kaks murdunud otsa puurida ja seejärel roostevabast terasest traadi abil ligeerida ning fikseerida. See on ka usaldusväärne fikseerimismeetod. Selle meetodi abil saab fikseerida ka laste lõualuu murde ja hambutu lõualuu murde.

4. Väikese plaadi või mikroplaadi fikseerimine: käsitsi avatud repositsiooni alusel asetatakse murru kahe murdunud otsa luupinnale sobiva pikkuse ja kujuga väike plaat või mikroplaat ning spetsiaalse kruvi abil tungitakse luukoorde ja kinnitatakse plaat luumurru fikseerimise eesmärgi saavutamiseks. Väikeseid plaate kasutatakse tavaliselt alalõualuu ja mikroplaate ülalõualuu puhul.

5. Kraniaalne ja näo-lõualuu fikseerimismeetod: ülalõualuu põikmurd, fikseerimiseks ei saa toetuda ainult mandibule, vaid kasutada ka kolju, vastasel juhul on keskpind altid piklikule deformatsioonile. Fikseerimismeetodiks on esmalt asetada võlvikaitse ülalõualuu hammastele, seejärel siduda võlvikaitse üks ots roostevabast terasest traadiga tagumise hamba piirkonna külge ja võlvikaitse teine ​​ots läbi suuõõne läbi saranapõse pehmete kudede ning riputada kipsikorgi toele. Samal ajal lisati intermaxillaarne fikseerimine.

Lõualuu murru fikseerimise aega saab määrata vastavalt patsiendi vigastusele, vanusele ja üldisele seisundile. Üldiselt on see ülalõualuu puhul 3–4 nädalat ja alalõualuu puhul 4–8 nädalat. Dünaamilist ja staatilist meetodit saab kasutada lõualuudevahelise fikseerimise aja lühendamiseks. Meetod seisneb selles, et pärast 2–3 nädalat kestnud immobiliseerimist eemaldatakse kummist rõngas toitmise ajaks ja lubatakse korralikku liikumist. Pärast väikese plaadi või mikroplaadi kasutamist tugeva sisemise fikseerimise jaoks saab eelnevalt läbi viia funktsionaalse treeningu, et soodustada murru paranemist.